Miks on nii, et mõned inimesed tunnevad end laval kui kalad vees ja teised ei lähe sinna ka relva ähvardusel mitte? Millest see sõltub? Ja kas need kalad on ikka päris kalad või kardavad ka nemad tegelikult seda vett, milles nad ujuvad?
Ma olen elu jooksul juhtinud päris paljusid sündmusi ja saan omast kogemusest kinnitada, et ka julged kardavad. Enne iga algavat üritust mul kõhus keerab ning pean mitu korda tualettruumi külastama, et pingetest vabaneda. Kuni selle hetkeni, mil see HETK on käes. Siis saabub rahu ning mässav vesi mu ümber (ja sees) vaibub. Siis satuvad suhu kõik õiged sõnad, mis kui iseenesest end mõistlikeks lauseteks vormivad ja välja voolavad.
Kindlasti on väga oluline see, kuidas ma välja näen, sest hea välimus annab enesekindlusele alateadlikult tuge. Korralik tugev meik, ilus kleit – need tekitavad hea enesetunde nii minus endas kui ka nendes, kes mind vaatama ja kuulama peavad.
Oma kõned ja kavad kirjutan tavaliselt kokku ise, kui just korraldaja poolt ei ole ette nähtud teisiti. Niimoodi muudan saabuva sündmuse enda omaks. Mulle meeldib kõnedesse pikkida luuleridu või laulusalme, et neid elusamaks ja haaravamaks muuta.
Kõige rohkem olen tänu noorsootöötaja ametile pidanud elu läbi viima ja juhtima noorteüritusi, aga mul on olnud au olla ka ühe rahvusvahelise pulma nn pulmaema, kus pidin rääkima suisa kolmes keeles – pruut ja tema pere olid venekeelsed, peig ja tema sõbrad estikeelsed ning pruudi ja peigmehe ühiseks keeleks oli hoopis inglise keel. Lisaks olen mitmed aastad järjest läbi viinud ühe kohaliku omavalitsuse valitsejate vastuvõtugalat – jaganud aukirju, tunnustanud neid, kes tunnustamist väärt.
Mis tunne see siis on? Olla laval, kõigile vaadata-kuulata ja püüda iga hinna eest õigeid asju öelda, et keel ei väärataks, et konts ei murduks. Minu jaoks on see tunne täpselt sama, mis kalal, kui ta vette satub. Olen seal, kuhu ma kuulun ja kus mul on hea ja turvaline olla 🙂